logi sisse parooliga | id-kaardiga
Uudised
... ja arhiiv
Kalender
Mis teoksil
Koolid
Liikmete nimekiri
Liidust
Üldinfo
Juhatus
EML juhatus
Kontakt
Lingid
Trükised ja õppematerjalid
Toetusprogramm NOOR INSTRUMENTALIST
IGAL LAPSEL OMA PILL
Taotlusvoor avatud!
KONKURSS 2019
Arhiiv
Vana leht
Tööpakkumised
... ja "otsin tööd"

Uudised » Omaloomingut otsides - ajakirjas MUUSIKA arutleb klaveri- ja improvisatsiooniõpetaja Riine Pajusaar

05.05.2014


Sissejuhatuseks Kui sain ajakirja Muusika toimetuselt ettepaneku arendada edasi omaloomingu ja improvisatsiooni teemat, mille tõstatas Leelo Kõlar 2. veebruari Õpetajate Lehes ilmunud artiklis “Ei saa mitte vaiki olla”, mõistsin korrapealt, et esmapilgul pisike teema võib paisuda hiiglaslikuks, kui sellele põhjalikult mõtlema hakata. Sest rääkides omaloomingust, ei saa kuidagi mööda rahast, järelkasvu puudumisest pilliõpetajate hulgas, laste hõivatusest ja paljudest muudest küsimustest, mis on nii ulatuslikud ja valusad, et nende lahkamine ei mahu selle artikli raamidesse ega kuulu ka allakirjutanu kompetentsi. Et olen kõnealuse valdkonnaga muusikakoolides kokku puutunud peaaegu kakskümmend aastat ning näinud aegade ja väärtuste muutumist, püüan siiski lugejale seda tumeala, mida kutsutakse laste omaloominguks, pisut valgustada. Olgu mainitud, et panen laste puhul improviseerimise ja omaloomingu enamasti ühte patta. Mõlemad on loovuse ilmingud. Improvisatsioon ongi väikse lapse looming. Muusika üleskirjutamine ei pruugi lapsele jõukohane olla.

Kas ta on üldse kadunud?

Enne, kui midagi otsima hakata, tuleks veenduda, kas see on üldse kadunud. Sageli puutume kokku sellega, et asju tahetakse hirmsasti muuta ja muudetaksegi. Aga kas muudetakse paremaks, pole sugugi kindel.
Omalooming ja impro on Eesti muusikakoolides põrandaalused tegevused. Valdava osa pilliõppijate tunniplaanis ei ole sellist tundi nagu looming või improvisatsioon. Improvisatsioonitundi pakuvad Eestis tegutsevast 80 muusikakoolist vaid vähesed - meenuvad Nõmme, Lasnamäe, Tallinna, Saue ja Keila muusikakool. Neis on olemas vastava väljaõppega (enamasti Anto Peti improvisatsioonikursus) õpetaja, kes annab nõu ka omaloominguliste lugude asjus. Ma ei tea, et lastekoolides lausa kompositsiooni õpetataks. Kompositsioon kui õppeaine on olemas vaid Tallinna muusikakeskkoolis ja Elleri koolis, kus loomingut õpivad pisut suuremad lapsed kui muusikakoolide tavapärane õpilaskond. Niisiis kõneleme muusikakoolide puhul õpetajatest, kellel on lisaks erialatundidele ka mõni improvisatsioonitund nädalas. Miks mitte rohkem? Kas siis kõik lapsed ei saagi improviseerida? Ega ikka ei saa küll. Esiteks ei ole n-ö lisaainete jaoks raha. Teiseks oleks õpetajal väga raske anda näiteks nelikümmend 22,5-minutist (lisatunni pikkus!) improtundi nädalas. Olgu öeldud, et lastele improvisatsiooni õpetada on erakordselt keeruline. See on pidev loomine, nõudes õpetajalt palju rohkem kui valmis kirjutatud lugude õpetamine. Enamik improõpetajana alustanud pedagooge on hiljem pühendunud vähemalt osaliselt pillitundidele. Ja kolmandaks, kõik lapsed ei soovi improviseerida ja lugusid teha. Nii et mõnes mõttes on omalooming ja improvisatsioon tõesti kadunud...
... Aga ei ole ka.
 
Kust teda otsida?

Kõigepealt heitkem pilk Lasnamäe muusikakooli tegemistele. Seda kooli võib kindlasti nimetada improvisatsiooni ja omaloomingu kantsiks. Õpetajate Tiina Vurma, Anu Pärna ja Luule Jõelehe eestvedamisel on juba kaksteist korda toimunud Lasnamäel omaloomingu päev, kuhu tulevad oma loomingut ja improvisatsioonioskusi näitama lapsed üle kogu Eesti. Iga kord on omaloomingu päeval kindel teema, näiteks 2012. aastal oli fookuses film ning ühe ülesandena tuli lastel teha filmiklipile helitaust. Omaloomingu päev on innustav ja lõbus. Aga see on toiminud ainult tänu nendele sädeinimestele, kes on kaksteist aastat nuputanud lastele põnevaid ülesandeid, kirjutanud rahastamistaotlusi (muusikakoolil endal ju raha selliste sündmuste tarvis puudub!), teinud reklaami jne. Sajad tunnid lisatööd, tasuks laste säravad silmad. Osalejate arv omaloomingukonkurssidel on ennustamatu. Kui juba oma loomingut teistele näidata, peab see olema väga hea! Nii arvavad õpetajad ning enesekriitika tõttu võib juhtuda, et õpetaja arvates pole tal seekord kellegagi tulla ja jääbki tulemata. Aga mõnel teisel aastal satub loovaid õpilasi mitu ning siis tullakse hea meelega. Lasnamäe muusikakoolis seotakse omaloomingut ka õppekavaga. Igal sügisel toimub koolis etüüdide kontsert, mille jaoks kirjutab õpilane ise endale etüüdi. Uuema algatusena toimub Lasnamäel I veerandi lõpul projektipäev, mille raames osalevad õpilased erinevates töötubades, nagu hääleimpro, tantsuimpro, improorkester, kunstituba, kus joonistatakse muusikat kuulates pilte. Projektipäev lõpeb kontserdiga. Et raha ei ole, otsivad sädeinimesed oma endiste õpilaste ja heade sõprade hulgast juhendajaid, kes oleksid nõus tegelema lastega oma vabast tahtest täiesti tasuta. Traditsiooniks on kujunenud ka Saue muusikakooli loomingu- ja impropäevad, mis on toimunud juba 16 korda. Mitmepäevane laager on sisustatud improviseerimisega pillil ning hääle- ja liikumisimproga. Leiame pildilt veel Saaremaa rütmi- ja improvisatsioonilaagri, mis keskendub rohkem jazzimprovisatsioonile. Märjamaa muusika- ja kunstikool korraldab õpilaste muusikalise omaloomingu konkursse. Vanalinna hariduskolleegiumi muusikakooli tegemistest meenub 2008. aastal toimunud üle-eestiline konkurss “Võistkondlikud klaverimängud”; osalev kool pani kokku võistkonna, kuhu kuulus esindaja igast klassist. Esimese klassi esindaja pidi mängima koos õpetajaga ansambliloo, 2. klassi esindaja tantsu, 5. klassi esindaja ülesandeks oli omaloominguline pala. See konkurss tekitas nii õpilastes kui ka õpetajates palju põnevust. Seda tasuks korrata. Omaloominguga tegelemiseks pakuvad väljundi ka Gustav Adolfi gümnaasiumi korraldatav kvintettide konkurss ning üleriigiline (tegelikult lausa rahvusvaheline) muusikaolümpiaad, mis toimub küll üldhariduskoolide, mitte muusikakoolide arvestuses, kuid millel osalejad on valdavalt muusikakoolide õpilased. Paljudes muusikakoolides toimub ka koolisiseseid omaloomingu kontserte.
Julgen arvata, et kui muusikakooli satub loominguliste kalduvustega laps, siis tema anne märkamata ei jää. Kuidagimoodi saavad palad paberile ja improvisatsioonid põranda alt välja. Põrandaaluse tegevuse kohta tuli sündmuste nimekiri üllatavalt pikk, kas pole!
 
Kellele meeldib omalooming?
Lastele. Sageli tuleb 6 - 7-aastane laps pillitundi ise tehtud palaga, mida ta kibeleb esimeses järjekorras ette mängima. Hiljem see loomissoov enamasti väheneb. Kui laps on saanud kasvõi ühe korra proovida improviseerimist, küsib ta igas tunnis, et kas me täna improviseerime ka.
Lapsevanematele. Iga lapsevanem soovib, et tema last õpetataks süstemaatiliselt, aga ka loovalt. Lapsevanem tahab näha, et tema laps on võimeline looma.
 
Kes kardab omaloomingut? (See ei tähenda muidugi, et ei meeldi.)


Pilliõpetaja. Kindlasti on erandeid. Aga tõsi on see, et juba alates 2. - 3. klassist ei ole pillitunnis omaloomingu jaoks aega. Etüüdid, suurvormid ja polüfooniad vajavad õppimist, heliredelid harjutamist. Kui 3. klassi õpilane tuleb vaimustusest põlevate silmadega ja teatab, et tegi mõned uued lood, ohib vaene õpetaja ning mõtleb samal ajal palavikuliselt, kuidas teha nii, et hundid saaksid söönuks, aga lambad ikkagi terveks jääksid ehk kuidas innustada omaloomingut, jõudes samas tunnis veel heliredelite ja paladeni. Vahel ohverdab õpetaja oma vaba tunni, vahel heliredeli, vahel polüfoonia, vahel (enamasti) omaloomingu. Siin on veel üks konks. Pilliõpetaja ei pruugi osata omaloomingut juhendada. Igaüks tahaks ikka seda tööd teha, mida ta oskab.
Direktor. Sest lisatundide jaoks ei ole raha. Kunagi oli 3. - 7. klassi õpilastele ette nähtud lisatund (muude pillide õppijatele klaveritund, klaveriõpilastele noodilugemine, ansambel või saateklass). Lisatund kadus paljudest muusikakoolidest sinna, kuhu rahagi. Ma kahjuks ei tea, kui paljudes koolides ja mis ainetena on lisatund veel õppekavas olemas. Olen õpetajatega vesteldes aru saanud, et kõigile seda ei anta. Praegu on reaalsus selline, et iga viiuliõpilane ei saa õppida lisapillina klaverit ega iga klaveriõpilane saa ansamblitundi.
Minul on olnud õnn töötada sellise juhi alluvuses, kes väärtustab improviseerimist ja omaloomingut. Kui õpilane soovib improvisatsiooni või loominguga tegelda, siis leitakse see lisaraha. Selliseid lapsi on kooli peale kaks-kolm. Oleme Keila muusikakooli direktori Andres Teppoga alati lahenduse leidnud. Keila muusikakooli tahaksin kiita ka sellepärast, et klaveriõpilastel on 4. - 7. klassini lisapooltund, mille sisustamine ei ole kindlate reeglitega piiratud. Õpilane saab valida saateklassi, ansambli või improvisatsiooni vahel ja tegelda igal õppeaastal erineva alaga. Lisatund on paljude murede lahendus.

Ajakirjas MUUSIKA 5.2014


harju

Copyright EML 2016