logi sisse parooliga | id-kaardiga
Uudised
... ja arhiiv
Kalender
Mis teoksil
Koolid
Liikmete nimekiri
Liidust
Üldinfo
Juhatus
EML juhatus
Kontakt
Lingid
Trükised ja õppematerjalid
Toetusprogramm NOOR INSTRUMENTALIST
KONKURSS 2019
Arhiiv
Vana leht
Tööpakkumised
... ja "otsin tööd"

Uudised » Ajakiri Muusika kirjutab - Uued tuuled Eesti Muusikakoolide Liidus

13.01.2014


Kogu Eesti muusikakoolide tööd suunab ja toetab ühendorganisatsioon Eesti Muusikakoolide Liit. Kogu Eesti muusikakoolide tööd suunab ja toetab ühendorganisatsioon Eesti Muusikakoolide Liit. Möödunud aasta juunis vahetus liidu juhatus, Eesti Muusikakoolide Liit sai endale ka uue esimehe. Tallinna muusikakooli õpetaja Kadri Malm kõneles uue juhatuse liikmete ja esimehega nende plaanidest, nägemustest ja soovidest Eesti muusikaelu alustala, muusikakoolide edasiarendamisel.

Eesti Muusikakoolide Liidu (EML) asutati 1993. aastal Tallinna, Viimsi, Tabasalu, Kiili, Kose, Jõgeva ja Vändra muusikakoolide direktorite eestvedamisel. Sama aasta sügiseks oli liitunud veel 46 muusikakooli. Kõik need kakskümmend aastat juhtis liidu tööd väga pühendunult Viimsi muusikakooli direktor Urvi Haasma, kes hoolitses eestikeelsete õppematerjalide väljaandmise eest, organiseeris üleriigilisi konkursse ja lõi märkimisväärselt palju kontakte teiste riikidega, mille tulemusena on Eesti muusikakoolid saanud käia Euroopas festivalidel ja tutvuda sealse muusikaõppega. 2001. aastal sai EML ka Euroopa Muusikakoolide Ühenduse (EMU) liikmeks. Liidu juhatuse töös on kahekümne aasta jooksul aktiivselt osalenud veel Silja Aavik, Andres Teppo, Kalle Tamra, Anne Kaus, Jaanus Põlder, Andres Kase jt.

Möödunud aasta 8. juunil valis EML endale uue juhatuse. Esimeheks sai Võru muusikakooli direktor Neeme Punder ning uued juhatuse liikmed on Tonio Tamra (Viljandi MK direktor), Kadi Katariina Sarapik (Tallinna MK direktor), Timo Steiner (TMKK direktor), Andres Teppo (Keila MK direktor) ja Ülle Andreson (Ülenurme MK direktor). Neeme Punder, Tonio Tamra, Andres Teppo ja Kadi Katariina Sarapik räägivad, milliste mõtete ja plaanidega on nad ametisse asunud.

Millised on teie pilgu läbi Eesti Muusikakoolide Liidu funktsioon ja eesmärgid? Miks on EMLi üldse vaja?

Neeme Punder: Eesti Muusikakoolide Liit on katusorganisatsiooniks rohkem kui 80 Eesti muusikakoolile. See on meile suur ülesanne. Kuna riik otseselt muusikakoole ei toeta (1994. aastal anti muusikakoolid kohalike omavalitsuste haldusalasse), ei tegele õppekavadega ning distantseerub muusikakoolide rahastamisest, siis EML soovib kõiki neid lünki täita. Muusikakoolide Liit tegeleb oma põhikirjale toetudes veel muusikaalaste trükiste väljaandmisega, konkursside ja festivalide korraldamisega ning osaleb rahvusvaheliste ja riigisiseste organisatsioonide töös. Ühesõnaga, Muusikakoolide Liit on organisatsioon, kes korjab kokku muusikalise huviharidusega seonduvad ideed, analüüsib neid, töötab välja visioonid ja taktika.

Tonio Tamra: Vaadeldes muusikakoolide olukorda praeguses Eestis, on Muusikakoolide Liidu ülesanded ja eelistused muutumas. EML on sunnitud võtma vastutuse muusikahariduse säilimise eest ja välja töötama Eesti muusikakultuuri jätkusuutlikkust arvestava arengukava. Igal lapsel peab olema võimalus pilli õppimiseks, nii muusikakeskkooli kui Kilingi-Nõmme muusikakooli õpilasel. Noortele tuleb anda kõrgetasemelist huviharidust, kaasates kollektiive, kes on omakorda kohaliku kultuurielu rikastajad. Ka võiksid lapsed väljastpoolt Tallinna ja Tartut saada edaspidi sellist haridust, mis võimaldaks neil muusikaõpinguid jätkata ja seega toetada ka meie kõrgkultuuri arendamist. 
Selleks, et edaspidi saaks tulemuslikumalt tegutseda, oleks Muusikakoolide Liidul vaja tellida vastavad uuringud muusikalisest baasharidusest ja selle olukorrast Eestis. Neid teemasid on üliõpilaste ja teadlaste teadustöödes lubamatult vähe käsitletud.

Kadi Katariina Sarapik: Eesti Muusikakoolide Liit loodi ajal, mil kõik, mis muusikakoole puudutas, oli riiklik: õppekavad, atesteerimiskomisjonid, haridus ja töökohtadele suunamine. Aeg ja kord on muutunud ning muusikakoole puudutav on läinud palju segasemaks… aga ka rikkalikumaks. Kuna iga kool õpetab lapsi oma õppekava järgi, siis see on soodustanud väga omapäraste keskuste teket: ühes maakonnas on suurem kaal pärimusmuusika õppel, teises rohkem rütmimuusikal, kolmandas klassikalisel.

Missugused on teie isiklikud mõtted ja plaanid EMLis?

Neeme Punder: Tahan eeskätt süsteemi korrastada ja kokku liita, tegelda õppekavadega, laiendada õpetamissuundi. Oluline oleks ansamblites ja orkestrites mängimise osa suurendamine koolides ja kunstide sünteesi teke, parem koostöö teiste muusikaharidust andvate koolidega, aineliitude ja huvigruppidega. Tahan võidelda õpetajate palkade eest, selle eest, et koolid saaksid rohkem raha ning kindlasti jätkata traditsioonilisi tegevusi, nagu konkursid, festivalid, täiendkoolitused, trükiste väljaandmine ja muu selline. Tahan tegutseda nii, et oleksime ühiskonnas nähtavad ja vajalikud.

Tonio Tamra: Kõigepealt tuleb määratleda nii EML kui ka üldse muusikakoolide visioon ja selles koolidega kokku leppida. Seejärel on vaja kokku panna arengukava koos tegevuste välja toomisega.
Me peame ka tegelikkuses neid eesmärke ellu viima, mis nii huvikooli seaduses kui ka enamiku koolide arengukavas kirjas on, võrdselt arendama nii eelkutseõpet kui ka laiapõhjalist muusikalist huviharidust.

Kadi Katariina Sarapik: Meie väikese rahvaarvu juures peaks tõepoolest igal huvilisel lapsel olema võimalik õppida muusikat. Kui leidlik keegi oma koolis olla saab, sõltub paljudest teguritest. Pilliõpe on kallis ja kooli vastuvõetud laste arvu määrab õpetajate palgafond. Mõned on leidnud lahenduse selles, et esimestel aastatel pilli rühmaõppes õpetada. Mingil hetkel on aga vaja rühmaõppest minna edasi individuaalõppele. Ka pole hetkel Eestis palju õpetajaid, kes on saanud rühmaõppe läbiviimiseks vajaliku ettevalmistuse.

Andres Teppo: Usun, et Eesti Muusikakoolide Liidu tegevus on muusikakoolide tööd siiani hõlbustanud. Minu küsimus on: mis saab siis, kui muusikakoolid ei leia oma eelarvest kahte eurot pearaha Muusikakoolide Liidu ülalpidamiseks ning kohalik omavalitsus, kellele kuulub muusikakool, reorganiseerib selle või koguni sulgeb? Juriidiliselt on see võimalik, sest muusikakool kuulubki omavalitsusele. Mõlema ministeeriumi esindajatele on nendest probleemidest räägitud, kuid see küsimus pole neile tundunud piisavalt oluline. Minu sooviks on jõuda meie kultuuripoliitikutega nendes küsimustes vähemalt dialoogini ja ideaaljuhul ka riigi osaluseni professionaalse muusikalise põhihariduse andmisel. Põhisosa keskastme muusikakoolide õpilastest on õpinguid alustanud mõnes muusikakoolis, ka kaks kolmandikku TMKK lõpetajatest. Pole kahtlust, et meie muusikaharidussüsteem ei saa toimida ilma muusikakoolideta.

Milline on Eesti muusikakoolide seis praegu?

Neeme Punder: Head on palju. Vaadakem vaid nende tegevuste hulka, mida koolid ise korraldavad. Meie uus koduleht annab sellest kena ülevaate. Aga muresid on ka palju. Eesti muusikakoolid on väga erinevad. On selliseid, kus keskendutakse just professionaalsete muusikute kasvatamisele, ja on neid, kes ei osale aktiivselt konkurssidel ja on keskendunud vaid huvitegevusele. Suureks probleemiks on see, et Eesti elanikkond koondub üha enam Tallinna ja Harjumaale ning maapiirkonnad, eriti Lõuna-Eesti, jäävad inimestest tühjaks. Vaesemaks jäävad ka omavalitsused. Nad ei jõua enam koole rahastada ja õpetajatele palka maksta. Näiteks Võru muusikakooli õpetaja palk on pealinna muusikakooli õpetaja palgast ligi 200 eurot madalam. 
Muusikakoolide Liit sooviks varasemast tihedamat koostööd omavalitsustega. Tahame ka iga aasta lõpul välja selgitada parima omavalitsuse ja teda tunnustada.

Tonio Tamra: Hetkeseis on üheaegselt väga hea ja väga kehv. Hea, et omavalitsused hoolivad muusikakoolidest �" kahekümne aasta jooksul ei ole ühtegi kooli suletud. Suuremates linnades ja maakonnakeskustes on rahaline olukord parem, väikestes kehvem. Aga selline olukord valitseb valdkonnast sõltumata üle terve Eesti. Juba ammu ei unistata maakonna keskustes tšello- või trombooniõpetajast. Seal ei jätku ka kitarriõpetajaid. 
Kui riigi regionaalpoliitika on pealinnakeskne (mõnes valdkonnas õnneks ka Tartut arvestav), siis muusikakultuuri esmaseks ülesandeks on olnud kõrgkultuuri arendamine. Seni on muusikakoolid baashariduse andjana suutnud pillimängu õpetuse taset hoida ning motiveerida lapsi edasi õppima, pärast neist aga paraku õpetajaid tagasi saamata.
Eks muusikakoolide hetkeseisu hindamise üks tunnus on meie paiknevus valdkondade maastikul. Kuhu paigutada muusikakool, mille orkester mängib Beethoveni “Egmonti”? Rahvakultuur see ei ole, sest Beethoven ei kuulu rahvakultuuri. Samuti ei ole see helikunst, sest laste mängutase ei võimalda maailmatasemel interpretatsiooni. Muusikakool ei ole “päris haridus”, sest huviharidus on vabatahtlik ja oleme väike osa noorsootööst. Kuna me õpetame, siis ei saa meid ka ainult kultuurivaldkonda liigitada. Nii ripumegi erinevate maailmade vahel, ainsaks lootuseks omavalitsuse mõistev suhtumine.

Andres Teppo: Eestis tuleks rakendada regionaalpoliitikat nagu Soomes, kus palgad pealinnast kaugenedes mitte ei vähene, vaid suurenevad. See eeldab riigi osalust kolmanda sambana. 400 eurose brutopalgaga töökohta kuskil äärealal saavad endale lubada ainult eakamad õpetajad, kellel on pension toeks. EMTA lõpetaja sattumine sellisesse kohta on vähe tõenäoline.
Kuigi Eestis on palju tublisid omavalitsusi, kus ollakse nõus tasuma kas või oma valla lapse pearaha muusikakooli omavale naaberomavalitsusele, on ka juhtumeid, kus “tulevane Randalu” ei jõuagi vastuvõtukatsetele.

Kadi Katariina Sarapik: Linnades ja suuremates keskustes on lastel suuremad valikud, kuhu ja mida õppima minna, aga maakohtades jääb muusikaõpe väga suures osas kohalike õpetaja Lauride õlgadele. Muusikakoolide Liit peaks tänases ja homses Eestis looma kasvõi “õpetaja Lauride võrgustikke” ja selgitama kohalikele omavalitsustele nende inimeste väärtust.

Muusikakoolid Eestis on väga erinevad ja võiks öelda, et regiooniti on tekkinud teatud spetsialiseerumine. Lõuna-Eestis on väga tugev pärimusmuusika suund, Ida-Virumaal aga on põhirõhk endiselt klassikalisel muusikal.

Neeme Punder: Ma ei näe selles midagi halba, kui koolid spetsialiseeruvad mingile kindlale suunale. Mind pigem segab olukord, kus Tallinna koolides on suur konkurents ja palju soovijaid, aga mujal Eestis lapsi vähem ja konkurents nõrgem.

Tonio Tamra: Ma ei jagaks suundumusi regiooniti, vaid koolide kaupa. See oleneb pigem koolijuhist kui kooli asukohast, eelkõige aga õpetajate olemasolust. Ma arvan, et enamik direktoreid tahaksidki kõike võrdselt arendada. Tahaks uusi erialasid, aga õpetajaid (kui neid ka oleks) ei saa juurde võtta, sest praegused sooviksid rohkem tööd teha. Nii olemegi sundseisus ja meil puudub üldplaan, milline peaks üks muusikakool maakonna keskuses, linnas või vallas olema. Kujutage ette, et väikeses põhikoolis õpetataks ainult matemaatikat ja geograafiat, kuna teiste ainete õpetajaid ei ole võtta. Õnneks on riiklik õppekava üldkoolidele kohustuslik. Enamikku meie muusikakoolidest võetakse aga vastu õpilasi neile erialadele, mille õpetajaid koolis on, või mille arengut direktor on vajalikuks pidanud. Nii lihtne see ongi!

Andres Teppo: Regionaalset spetsialiseerumist ma heaks ei kiida. Ideaalne oleks, kui igas muusikakoolis oleks rohkesti võimalusi, klassikalisest viiulist ja klaverist kuni pärimusmuusika ja rütmimuusikani.

Missugused uuendused ja muutused on EMLil plaanis?

Neeme Punder: Ühe esimese uuendusena lõime Muusikakoolide Liidu tegevjuhi ametikoha, kus töötab nüüd Mirje Mändla, muusikateadlane ja kauaaegne Klassikaraadio hääl. Kuna kõik juhatuse liikmed on oma tegemistes väga aktiivsed, siis asjadega pidevalt tegelev tegevjuht on hädavajalik. 
Uuendasime iga-aastast üleriigilist konkurssi. Alles jäid eelvoorud kuues regioonis, kuid ära jääb lindivoor. Lõppvõistlus toimub selle aasta 17. märtsil kõigil pillirühmadel koos Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Konkurssi valmistatakse seekord ette koostöös aineliitudega. Igas žüriis (ka regioonis) on kaks aineliitude esindajat, kes on ka püsiliikmed kõikides voorudes. 
Juba eelmine liidu juhatus käivitas uue kodulehe projekti. Selle arendus on hetkel on meie kõige tähtsam tegevus, sest kõik koolid saavad sinna ka oma tähtsaid sündmusi jm lisada. Olen väga rõõmsalt üllatunud, kuidas kõik on valmis koostööd tegema ja kaasa mõtlema.
27. novembril tähistasime EMLi 20. aastapäeva. Sel päeval andsid 61 kooli kontserte üle kogu Eesti! See oli võimas!

Tonio Tamra: Juhatus on sisse lükanud uue käigu. Neeme mainis paljusid ettevõtmisi. Vaja oleks kokku leppida EMLi visioonis, koostada arengukava, tegevuskava ja jõuda ühiselt arusaamisele väga olulistes küsimustes. Kuidas, mida ja kui palju lapsi muusikakoolid õpetama peaksid? Milliseid erialasid Eestile ja kohalikule regioonile vaja on, palju peaks olema muusikakollektiive? Kas me oleme nõus, et mõni valdkond �" näiteks puhkpilliorkestrid maapiirkondades vaikselt hääbuvad või võtame üheskoos puhkpillimuusika ühinguga midagi ette? Kas dirigentide ja pilliõpetajate koolitamine ning tööle asumine väljaspool tõmbekeskusi on ikkagi lootusetu unistus? 
Liidu ülesanne oleks anda abi ja nõu kogu muusikaharidussüsteemi korrastamisel. Ainekavad ja õppekavad tahavad uut sünergiat. Ja muidugi õpetaja ise. Täna on tema staatus ja töötasu Eesti ulatuses ebaühtlane. Nad nagu on, aga ei ole ka “päris” õpetajad. 
Vaadake, mis toimub üldhariduses. Varem või hiljem puudutavad need protsessid ka muusikakoole. Selleks tuleb valmis olla ja töötada.

Viimasel ajal on tugevasti kasvanud pärimusmuusika ja rütmimuusika õpetamise ja õppimise populaarsus. Kas mõnes muusikakoolis võib seetõttu klassikalise muusika õpe hoopis hääbuda?

Neeme Punder: Ma ei tahaks üldse midagi ennustada. Selge see, et muusikakoolid peavad suuremal või vähemal määral järgima ühiskonna ja noorema põlvkonna trende. Vaidleksin vastu arvamusele, et kui inimene mängib näiteks rock- või pärimusmuusika bändis, siis tema pillimänguoskused on kesisemad. Ma pigem näen probleemi laiemalt, näiteks meie valitsuse hinnangutes ja tegevuses, kus haridust ja kompetentsust ei peeta tähtsaks. Lehe toimetajaks saab ilma kõrghariduseta inimene või mõnele muule strateegiliselt tähtsale kohale määratakse selles ametis mitte pädev parteile ustav isik. See on noortele väga halb eeskuju, sest miks siis üldse õppida, kui piisab vaid valitsejaga hästi läbi saamisest. Sama märkan tihti koolibändides või sõpruskonna gruppides, kus tõesti vaid n-ö tinistatakse ja lauldakse mööda ja kui siis mõni raadio või telejaam selle asjaarmastuse üles korjab ja seda kõrge kultuuri pähe esitleb, siis tundub see väga ebaõiglane nende muusikaõppurite ja pilliharjutajate suhtes, kes näevad tõsist vaeva, et muusikat professionaalselt hästi teha. Peame õppima muusikahariduse osa ühiskonnas väärtustama.

Tonio Tamra: Siinkohal tänu koolidele, kes sõltumata haridusastmest on oma tee läbi mitmekülgsuse leidnud, sest vastasel korral poleks neid koole enam. Euroopa muusikahariduses on niikuinii paradigma muutus. Stiilid on segunenud. Ei ole ainult kitsalt nn klassikaline, rütmimuusika ja pärimusmuusika suund. 7�"14-aastast last ei tohi väga kitsalt ühes suunas õpetada. Loovust tuleb igakülgselt arendada ja lapsele arenguks võimalusi anda. Näen ja kuulen, mida on oma valdkonna arenguks teinud huvikoolide, keskastme koolide ning ülikoolide rütmimuusika ja pärimusmuusika õpetajad.

Kadi Katariina Sarapik: Seda, kas klassikalisele muusikale võib pärimus- või rütmimuusikaõpe ohtlikuks saada, ma ei usu. Mida suurem on valik, seda parem. Klassika ei kao päriselt kuskile.

Andres Teppo: Pärimusmuusika ja rütmimuusika võidukäik mind ei häiri, vastupidi �" klassikalise klaveri lõpetanud noorel on oma haridusest vähe kasu kui ta seda edasi õppima ei lähe. Tõenäoliselt läheb tal praktilises elus rohkem vaja akordimärkide järgi saatmise oskust. Sellegipoolest kordan veel, et korralik klassikaline algõpetus peaks olema kindlasti kättesaadav igas muusikakoolis. Ma ei tea, kuidas ja mis alustel see erinevates koolides toimub, kuid üleriiklike konkursside statistikat vaadates võib näha, et on koole, kust alati osaleb palju õpilasi, kes saavutavad häid tulemusi ning on koole, kes osalevad harva või üldse mitte ja tulemused on kasinad. Pole aga kahtlust, et andeid on kõikjal üle Eesti. Tuleks mõelda, miks see nii on.

Milline paistab Eesti muusikakoolide süsteem Euroopa taustal?

Neeme Punder: Minu meelest on meil palju eeliseid Euroopaga võrreldes, kus on tehtud mitte just õnnestunud otsuseid rahastamises ja sisulistes küsimustes. Samas ei saa me end päris võrrelda Saksamaa või mõne muu suurriigiga �" meie võimalused on väiksemad.

Tonio Tamra: Euroopa on suur. Oleme kindlasti ühele lapsele muusikalise huvihariduse andmiseks kuluva raha osas viie rikkama riigi seas (pearaha suhtarv üldhariduskooli pearahaga võrreldes). Austriast ja Hollandist paistab Eesti süsteem nõukogude aja jõuka pärandina, mille eest ei hoolitse ega muretse ei Haridus- ja Teadusministeerium ega ka EMTA.

Andres Teppo: Parimad võimalused muusikuks saada on minu arvates Soomes, Saksamaal ja Ungaris. Muusikakoolide võrgustik puudub näiteks Hispaanias (välja arvatud Kataloonia). Eesti muusikakooli süsteem saaks suurepäraseks, kui eespool nimetatud puudused kõrvaldada.

Intervjueeris Kadri Malm.
Toimetas
Valner Valme

http://kultuur.err.ee/v/muusika/43ae617a-2f64-42bd-ac64-9d05313bc803



harju

Copyright EML 2016