logi sisse parooliga | id-kaardiga
Uudised
... ja arhiiv
Kalender
Mis teoksil
Koolid
Liikmete nimekiri
Liidust
Üldinfo
Juhatus
EML juhatus
Kontakt
Lingid
Trükised ja õppematerjalid
Igal lapsel oma pill
KONKURSS 2019
Arhiiv
Vana leht
Tööpakkumised
... ja "otsin tööd"

Uudised » Dirigent Paavo Järvi intervjuus Postimees Arterile - on vaja toetada laste huviharidust, ja antud juhul siis väga otseselt just muusikakoole.

07.11.2015


«Muusika õppimine on hästi keeruline, pikaajaline protsess, ja sinna juurde käib kõik see, mida laval tegelikult näha ei ole – nooditundmine, harmoonia, literatuur. Ja seda õpitaksegi muusikakoolis, mida varem saab alustada, seda parem. Heaks orkestrandiks ei saa eriti, kui sa alustad alles 15-aastasena.

Katkend Piret Kooli intervjuust Paavo Järviga.



"Lõpetuseks avaldab Järvi saksa ajakirjanikule, et vabal ajal kuulab ta vahel samuti muusikat, ent pigem džässi või bossanoovat. «Ent popmuusika rahastamine on jabur,» prahvatab mees pärast kõne lõppu juba selges eesti keeles. «See raha tuleks anda muusikakoolidele, et õpitaks pilli. Mängitagu hiljem siis mis stiilis tahes. Meelelahutus on ju midagi hoopis muud, kuid see ei ole kunst.»

Vean klaveritooli Järvile lähemale ja vaatan talle arusaamatult otsa. Meie intervjuu on sujuvalt alanud ja vähemalt hetkeks tuleb maestrol lasta ka seda jutuajamist siin dirigeerida. Mida siis muusikakoolis muu hulgas löökpille õppinud mees täpsemalt silmas peab?

«Muusika õppimine on hästi keeruline, pikaajaline protsess, ja sinna juurde käib kõik see, mida laval tegelikult näha ei ole - nooditundmine, harmoonia, literatuur. Ja seda õpitaksegi muusikakoolis, mida varem saab alustada, seda parem. Heaks orkestrandiks ei saa eriti, kui sa alustad alles 15-aastasena. Popmuusikas on aga ridamisi artiste, kes vaevu oskavad pilli mängida, mõned ei tunne isegi nooti. Ja tegelikult ongi see popimaailma üks võlusid, et võid äkki täheks saada. Klassikamaailmas ei saa nii juhtuda, kui sa ei ole eelnevalt järjekindlalt harjutanud. Võtame absurdse näite nagu Ozzy Osborne. Black Sabbath meeldis mulle kunagi, aga kas sa kujutad ette, et ta käis koolis hevimetal’it õppimas? Ozzy oskab vaevu muusikat teha. Ehk et ma ei räägi geniaalsetest näidetest nagu Sting või Prince. Või näiteks Sex Pistols, mis oli ja on punkliikumise mõistes nähtus, sellel oli vähemalt sotsiaalne põhi olemas. Aga duett Baccara -  mäletad?, jah, see meeldis meile ja kõik oli justkui korras, aga kui sa praegu neid lugusid kuulad, siis lihtsalt naerad, sest midagi magedamat on raske välja mõelda. Meil kõigil on oma meeldimised ja noorus seondub popmuusikaga. Minul on selliseks näiteks ansambel ABBA ja ka Black Sabbath. Kuid see kõik oli ja läks. Seetõttu ongi vaja toetada laste huviharidust, ja antud juhul siis väga otseselt just muusikakoole.»



Piinlik võib ju olla, aga mõnus on ikka ka, sest puusa võtab see muusika seniajani nõksuma.

Tõsi. Aga anded jäävad kauemaks meelde, näiteks ABBA - siiani kuulad ja on ju hea. Ent neil oli taust. Ehk et ma pean silmas, et popmuusikat ei saa õppida. Instrumenti saab. Popklaverit ei saa õppida, sest iga inimene, kes on klaverit mängima õppinud, oskab ka popklaverit mängida. Eriti kui oskad tõesti mängida, näiteks nagu Alicia Keys. Ta on oma haridust igakülgselt kasutanud.

Tõsi on ka, et kõigist lastemuusikakoolis õppinutest ei saa muusikas staare, aga neil on olnud vähemalt võimalus korralik alus saada ja end proovile panna selles osas. Seetõttu on noortebändide finantseerimine absurdne.

Kas te teate kohe ja konkreetselt öelda, kus ja kes seda raha ära võtta tahab?

Tean, et sellised plaanid on maailmas, olen kuulnud, et ka Eestis. Sest on sündinud selline demokraatlik mõte, et tuleb finantseerida seda, mida rahvas üldiselt kuulab. Ja rahvas kuulab ju üldiselt popmuusikat ning klassikat ei kuulata, no mis me seda viimast siis ikka toetame. Ja kui keegi tahab õppida klassikat, siis küsigu toetusi ja õppigu selle pealt. Popmuusikast aga läheb õppides tegelikult hoopis midagi kaotsi, sest see on eneseväljendus, mis käib sotsiaaltrendidega kaasa. See on soundtrack noore inimese teekonnal.

Carmeni aariat on aga näiteks vaja osata laulda ja keegi on selle üles kirjutanud. Rääkimata sellest, et see on geniaalselt kirjutatud. Seal ei ole ainult nelja akordiga tegu, ent enamik popmuusikat ongi konkreetselt nelja akordi peale ehitatud. Kuula Rod Stewarti laule. Ta on ka ise naljatades öelnud, et ehitas oma elu kolme akordi peale, sest teisi ta lihtsalt ei oska. Eks ta tegelikult muidugi oskab, aga põhimõte on selline. Tõsi on ka, et popheliloojad ju oskavad teha kõike, kuid kiiresti seedimiseks mõeldud muusikal ei ole kunstiga mingi tegemist.

Paarist tuurist rääkides meenus mulle hoopis Endel Pärn, kes öelnud enda kohta kord, et ta valdab ainult ühte nooti, see on la, kuid kogu asi sai Estonia laval aetud.

Jah, aga tema oli isiksus, võrratu näitleja. Andekas kuju, kelleta operetimaailma ette ei kujutakski.





Intervjuu terviklik versioon 7. novembri Postimehes



http://pluss.postimees.ee/3389713/paavo-jarvi-olen-onnelik-et-oleme-tutardega-uksteisel-nii-tihedalt-naha-all



harju

Copyright EML 2016